15. september 2017

Õunapomm. Ajatu klassik ja pea kohustuslik igal õunahooajal

Õunapomm on üks tõeliselt äge küpsetis, mis kindlasti meenub paljudele lapsepõlve harraste mälestuste seast. Iseenesest idee ju lihtsamast lihtsam - krõbeda tainakooriku sisse peidetud terve õun, mille sisse omakorda peidetud veidi rosinaid, kaneeli, suhkrut ja muud meelepärast. Lihtne küll, kuid samas täiesti vastupandamatu oma maitsekoosluses.


Sügishooaega sobivad pontsakad õunapommid ideaalselt. Paraja suurusega õuntest saab sellised korralikult pontšakad koogipommid, kus krõbeda taina sisse on peitnud end mahlane ja magushapukas õun koos küllusliku pähkli-rosina täidisega. Õunapommi valmistamiseks sobivad pigem tugevama ihuga Antoonovka-tüüpi koogiõunad, mitte jahused-magedad suviõunad,


4-6 õunapommi
Valmistamisaeg: 25 minutit
300 g speltajahu
100 g hapukoort
150 g võid
0,5 dl suhkrut
4-6 õuna
Täidiseks rosinaid, pähkleid, Vana Tallinna likööri, pruuni suhkrut, kaneeli
Tuhksuhkrut
Sega sulatatud või juurde suhkur ja hapukoor. Sõelu juurde jahu ja sega ühtlaseks tainaks. Vajadusel lisa veidi vett. Keera kile sisse ning aseta ca 30 minutiks külmikusse. Lõika tainas 4-6-ks võrdseks osaks ja rulli jahusel pinnal ümarateks õhukesteks ketasteks.
Lõika õuntelt südamik välja ja aseta õunte sisse täidis, kus omavahel segatud hakitud pähklid, rosinad, suhkur, kaneel ja Vana Tallinna liköör. Tõsta täidetud õunad tainaketta keskele ja voldi tainas õuna ümber kokku. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 180 kraadi juures ca 20 minutit, kuni tainas on kuldne. Puista serveerides peale tuhksuhkrut.

Retsept ilmus 2017. aasta septembrikuises Oma Maitse ajakirjas

13. september 2017

Toor-õunakook pähkli-datli karamelliga

See vastupandamatu sügisene õunalõhn on nüüd ilmeksimatult kohal. Meie maakodu aeda on ta laotunud katkematu lõhnavaibana ning ka linnas ringi jalutades tunned aeg-ajalt seda sügisaia tuttavlikku aroomi. Vahel ei suuda pilguga ainult tabada ühtegi õunapuud, mille küpsete viljade lõhna tuul sulle ninna kannab. Need supermarketi punapõsksed ja mahlast pakatavad aasta läbi ühetaolised viljad jäävad selgelt alla meie omadele armsatele ehedatelt sortidele, millel on vanaema õunaaiast tuttav ja turvaline lõhn. Minu lemmikuteks on martsipaniõun, siis kuldrenett, sibulõunad ning loomulikult on kõige-kõige parem koogiõun antoonovka.
Õunakooke võib muidugi teha ka traditsioonilisel moel ahjus küpsetades, aga selle aasta üheks lahedaks avastuseks on meie peres olnud õuntest valmistatud toorkook.
See on vaieldamatult väga vahva ja täiesti toores kook, mis võidab elegantse sundimatusega kõigi koogisõprade südameid. Ohtralt puuvilju ja pähkleid sisaldav kook sobib igati tervisliku toitumise, veganluse ja ka toortoitumise reeglite alla ja vahva on see, et maitseelamuste osas ei pea ka sugugi järeleandmisi tegema. Täidise sisu aitavad tarretada chia-seemned ja mingit jahu ega suhkrut siia kooki lisama ei peagi.



10-le
Valmistamisaeg: 20 minutit + vahepeal 1 tund 30 minutit jahutamiseks
Koogipõhi:
2 dl kuivatatud jõhvikaid
2 dl kuivatatud datleid
2 dl Kreeka pähkleid
1 tl vanillisuhkrut
1 tl kaneeli
Õunatäidis:
5 suuremat õuna, koorituna
1 dl kuivatatud datleid
1 tl kaneeli
2 sl chia seemneid
sidrunimahla
Pekaanipähkli purukate:
70 g pekaanipähkleid
3 sl rafineerimata roosuhkrut
1 tl kookosõli
½ tl jahvatatud kaneeli
Põhja valmistamise jaoks töötle jõhvikad, datlid, Kreeka pähklid, vanillisuhkur ja kaneel köögikombainis ühtlaseks, kuni moodustub kokkuhakkav mass. Suru see ca 24 cm läbimõõduga ja küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi põhjale. Tõsta vorm koos koogipõhjaga ca 30 minutiks külma.  
Täidise valmistamise jaoks tükelda jämedalt esmalt kaks õuna ja tõsta need köögikombaini. Lisa datlid ja kaneel. Töötle mass mõne minuti jooksul ühtlaseks, kuni moodustub õunakastme sarnane mass. Tõsta kaussi ja sega sinna juurde ka chia seemned ja sidrunimahl. Tükelda ülejäänud kolm õuna väikesteks tükkideks ja sega õunakastmega. Kalla saadud mass koogipõhjale ja suru ühtlaseks. 
Pekaanipähkli purukatte jaoks töötle purustajas või köögikombainis ühtlaseks puruks. Puista koogile. 
Tõsta kook enne serveerimist umbes tunniks ajaks sügavkülma.  Säilita jahedas. 


Retsept ilmus 2017. aasta juulikuises ajakirjas Oma Maitse

12. september 2017

Laimi ja tšilliga maitsestatud ja köögiviljadel küpsetatud ahjulõhe

Särtsakashapu laim ning terav tšillipipar on kooslus, mille puhul võib lõhet valmistades alati kindel olla. Lõhe rammusat maitset aitab hapukas laim hästi tasakaalustada, maitsenüansse aitavad mitmekesisemaks muuta nii soolane sojakaste, mesi, küüslauk kui ka jahvatatud paprikapulber. Köögiviljadel küpsenud lõhefilee immutab ka köögiviljad oma mahla ja marinaadiga läbi ja nii valmibki lihtsa vaevaga maitsev ja külluslik pannitäis. Sama marinaadi võid kasutada ka grillitud lõhe valmistamisel. Sel juhul aseta lõhetükid lihtsalt umbes tunniks enne grillimist marinaadi ja grilli siis kuumal grillil kas resti vahel või grillplaadil lõhetükid küpseks. 


Lõhe valides eelista võimalikult värsket ja kvaliteetset lõhet. Kindla peale minek on Peetri Lõheäris pakutav lõhefilee, kuna seal pakutav kala on lihtsalt väga kõrgetele nõudmistele vastav parima kvaliteediga lõhe, mida meie kaubandusest leida võib.
Lõhega koos küpsevaid köögivilju võid aga oma äranägemise järgi kombineerida ja siin retseptis toodud valik on ainult üks võimalik kooslus. Hästi sobib siia kooslusesse kindlasti ka fenkol, porru, seller, pastinaak vm.



4-le
4x250 g lõhefileed
1 suurema laimi mahl
2-3 sl oliiviõli
2 sl sojakastet
3-4 küüslauguküünt, peeneks hakituna
1-2 tšillipipart, peeneks hakituna
1 tl jahvatatud paprikapulbrit
1 dl mett
1 suurem sibul, sektoritena
1 punane paprika, tükeldatuna
1 kollane paprika, tükeldatuna
1 suvikõrvits, tükeldatuna
Värsket koriandrit, hakituna
Õhukesi laimiviile
Soola ja pipart
Sega omavahel laimimahl, oliiviõli, küüslauk, hakitud tšillipipar, paprikapulber, sojakaste ja mesi. Laota õlitatud ahjuplaadile sibulasektorid ning tükeldatud paprika ja suvikõrvits. Maitsesta soola, pipra ja laimimahlaga ning sega käte abil läbi. Tõsta köögiviljadele lõhetükid ning nirista lõhetükkidele ja köögiviljadele marinaadi ning laota peale õhukesi laimiviile. Aseta pann eelkuumutatud ahju grillelemendi alla umbes 15-ks minutiks, kui lõhe ja köögiviljad hakkavad äärtest pruunistuma ning lõhe on läbiküpsenud. Serveeri kohe ja serveerides puista peale veel värsket koriandrit.

Retsept valmis koostöös Peetri Lõheäriga. 

6. september 2017

Soe köögiviljasalat kitsejuustuga

Vaatamata sellele, et suvelõpp on emotsionaalselt veidi raske aeg - kõik need ootused ja plaanid, mis suveks tehtud said, tuleb koos suvekleitide ja varbavaheplätudega kokku pakkida ning need mälestustena failikausta nimega "Suvi 2017" talletada - on maitsekülluse ja toidulaua värvikirevuse osas saabunud iga köögiviljasõbra kuldaeg. Otse põllult patta on praegu see toitumislaad, millest tõenäoliselt kõik toidunautlejad hetkel end kanda lasevad. Nii ka mina. Väike jalutuskäik ja kiire köögiviljaring aiamaal või kohalikul turul, kogu saak kiirelt ahju koos hea oliiviõli ja küüslauguga, viimistluseks kreemist kitsejuustu ja ei oskagi midagi paremat taas soovida.



2-le
Paar väiksemat suvikõrvitsat
1 punane sibul
paar küüslauguküünt
paar peotäit kirsstomateid
oliiviõli
basiilikut
soola ja pipart
sidrunimahla
100 g pehmet kitsejuustu
Tükelda köögiviljad ja laota ahjuvormi. Sega juurde tükeldatud küüslauk. Piserda oliiviõli, soola ja pipraga. Küpseta ahjus 200 kraadi juures ca 25-30 minutit, kuni köögiviljad on soovitud küpsusastmes. Tõsta ahjus, puista juurde tükeldatud basiilik ja kitsejuust. Serveeri kohe.

Suvelõpu  värvikirev toit muudab söömise tõeliseks naudinguks. Maitseküllusest rääkimata.


Köögivilju võid vastavalt oma soovile muuta ja vahetada. Siia sobivad hästi ka näiteks kapsasektorid, paprika, suure tomati sektorid, fenkol jne. Maitsestamiseks võid kasutada aga tüümiani või punet. Kõik need kombinatsioonid sobivad kitsejuustuga suurepäraselt.

31. august 2017

Krõbedad sibularõngad vürtsika kastmega

Friteeritud sibularõngad on mõnus suupiste, mis toob sageli taldriku ümber ka need, kes muidu suurte sibulasõprade hulka end ei arva. Eriti mõnusad jäävad suvised mahlased sibulad, mis just nüüd on oma täisküpsust saavutamas. Krõbe paneering ning mahlane sisu – sõltuvus on üsna kiire tekkima. Paneeringu aitab krõbedaks muuta lisatud õlu ning maitset lisab suitsutatud paprikapulber, mis sibulaga võrratu maitsekoosluse tekitab. Juurde sobib pakkuda tomatiketšupit, mida võib särtsakamaks muuta tibakese lisatud adžikaga.



4-le
2 suuremat sibulat, ca 1 cm paksuste ratastena
Tainas:
150 g speltajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
1,5 dl õlut
Näpuotsaga soola
Õli friteerimiseks
Kaste:
1 dl Maggi küüslauguketšupit
2 sl adžikat
Haruta sibulaviilud rõngasteks. Sega omavahel jahu ja küpsetuspulber. Lisa õlu, sool ja paprikapulber. Kuumuta kastrulis õli. Õli kuumust kontrolli õli sisse visatud saiatükiga – see peab särisedes õli sees küpsema hakkama. Kui õli on piisavalt kuum, kasta sibularõngad taina sisse ja tõsta siis osade kaupa kuuma õli sisse küpsema. Keera vahepeal sibularõngastel teine külg, et nad ühtlaselt küpseks. Friteeri kuni sibularõngad on kuldsed. Selleks kulub ca 2-3 minutit. Tõsta valminud sibularõngad majapidamispaberile nõrguma ja friteeri järgmine ports sibularõngaid.
Kastme jaoks sega omavahel ketšup ning adžika. Serveeri sibularõngaid koos kastmega.



Seekord sai kasutatud Maggi küüslauguga ketšupit, kuid samamoodi sobib katsetada kõigi teiste Maggi ketšupitega.

Postitus sündis koostöös Maggiga.

30. august 2017

Kitse toorjuustupirukas kartuli-rukkipõhjal tomatite ja pestoga

Tomatite hooaeg on täies hoos. Aamen! See on nii imeline aeg, mis kasvuhooned täituvad veidi kirbe tomatilõhnaga ja tomatitel on just see lõhn ja maitse, mis need viljad nii vastupandamatuks muudab. Imeline aeg, mida igal hooajal pikisilmi oodatud saab. Maitsepungi saab iga päev erivärviliste mahlaste tomatitega hellitatud ja mittemiski ei anna tunnistust sellest, et isu otsa saaks või et sellest maitsest oleks võimalik küllastuda. Tomatid hommikuks-lõunaks-õhtuks pidu- ja argipäeval söögi alla ja söögi peale. Et oleks mida mäletada, kui peame taas butafooriks sobivatele viljadele üle minema.


Kui mõelda tomatitele, siis mõned toiduained ja maitsed on end jäädavalt tomatite juurde kinnistanud. Tomat ja sibul. Tomat ja till. Tomat ja basiilik. Tomat ja mozzarella. Tomat ja võiga kohev sai. Tomat, must leib ja juust. Tomat ja kitsejuust. Tomat ja pesto. Just neist viimastest maitsekombinatsioonidest on innustust saanud ka kitsejuustupirukas, kus kitsejuustutäidis on mõnulema sätitud tavapärasest tervislikumale muretainapõhjale, kus kohtuvad kartul ja rukkijahu. Täidise juures kannavad pearolli välja kitsepiimast toorjuust ja suveküpsed tomatid. Kirsiks tordil on aga külluslik basiilikupesto, mis kõik maitsed särama viimistleb. Imeline maitsekooslus, millest ei tüdine!

Suhteliselt neutraalse maitsega kitsepiimast toorjuustud läbivad tihti ka nende sööjate sõela, kes muidu end kitsejuustu sõpradeks ei pea. Pirukale annavad nad õrna ja maheda kitsejuustuse nüansi, mida võib võimendada pestoga, kuhu lisatud parmesani asemel veidi võimsamat pecorino juustu


8-10-le
Kartuli-muretainas
150 g keedetud kartuleid, koorituna
150 g rukkijahu
100 g võid
0,5 tl soola
veidi vett
Kitsejuustutäidis:
150 g kitsepiimast toorjuustu (sobib näiteks NaTurek nii naturaalne kui ka ürtidega toorjuust)
3 muna
2 dl koort (nt 20%-lise rasvasisaldusega)
veidi tüümiani
soola ja pipart
paar (võimalusel erivärvilist) tomatit, paksude viiludena, kirsstomatid poolitatuna
Basiilikupesto:
paar prisket peotäit basiilikut
50 g pecorino juustu (võid kasutada ka parmesani juustu)
1 dl oliiviõli
1 küüslauguküüs
soola
soovi korral väike peotäis piiniaseemneid või pähkleid
Töötle kartulid, tükeldatud või ja rukkijahu koos soolaga ühtlaseks massiks. Vajadusel lisa veidi külma vett, et moodustuks ühtlane tainapall. Aseta tainas vähemalt pooleks tunniks külma. Võta tainas külmast ning laota küpsetuspaberiga kaetud pirukavormi põhjale ja külgedele. Küpseta eelkuumutatud ahjus ca 10-15 minutit 180 kraadi juures, kuni põhi on kuivaks tõmbunud, kuid mitte pruunistunud.


Täidise jaoks sega toasoe toorjuust ühtlaseks, lisa siis koor ja lahtiklopitud munad. Maitsesta soola ja pipra ning värske tüümianiga. Kalla eelküpsetautud põhjale ja laota peale tomativiilud. Keera tomativiiludele paar keerdu pipraveskist. Küpseta 180 kraadi juures ca 40 minutit või seni, kuni piruka pealispind on kuldne ja täidis kalgendunud. Viimast võid kontrollida vormi veidi liigutades. Pesto valmistamiseks tõsta kõik koostisained purustajasse ja töötle ühtlaseks. Kui pesto jääb liiga kuiv, lisa oliiviõli.
Enne serveerimist säti pirukale veidi pestot. Pirukat serveeri veidi jahtunult. Jahtudes täidis kalgendub ja pirukas muutub paremini lõigatavaks.

Postitus sündis koostöös NaTurek juustudega.

28. august 2017

Igati tervislik vegankook pisut peidus õuntega ja tibakese kohviga. Maitsvaks koolialguse tähistamiseks

Selle koogitamisega on nagu on. Kui üldiselt kipub  kehtima ikka see uskumus, et see mis on maitsev ei ole tervislik ja vastupidi, siis vahel saab tunnistada, et need kaks kategooriat on võimalik ka ühte lausesse ära mahutada. See mahlane ja maitseküllane kook on meil juba mitmendat korda tegemisel. Ja seda mitte seepärast, et kook ei tuleks välja, vaid, vastupidi, tuleb välja ja maitseb kõigile väga hästi. Korduvkatsetusi tegin eelkõige seepärast, et natuke koostisosadega mängida. Kui esimesel korral kasutasin täistera speltajahu, siis järgmisel korral proovisin kooki ka gluteenivabana teha kombineerides hirsi- ja riisijahu. Tuleb tunnistada, et toimis mõlemal korral ja maitses ka igati hästi nii ühel- kui teisel moel.
Seega, selline külluslik ja samas ka täiesti tervislik kook sobiks hästi ka uue kooliaasta tähistamiseks sest lapsed ja täisväärtuslik toit on ju need kaks terminit, mille eest iga lapsevanem võidelda soovib. Eriti nüüd, kui kool jälle algamas ning laps suurema osa päevast meie mõjuväljast eemal.




Selle koogi puhul on päris põnev valmistuskäik. Keefiriks või muuks hapendatud piimatooteks, mis muidu soodaga peab reageerima, on siin mandlipiim, mis segatud veiniäädikaga. Muna asendab koogis aga õunapüree, mis annab muidu rikkalikult šokolaadisele ja kohvisele maitsele õrnalt hapuka tasakaalu. Võid valmistada õunapüree ise (kooritud õunad tuleb lihtsalt pehmeks hautada ja siis püreestada) või siis valmis õunakastet kasutada. Viimasel juhul võid veidi lisatud suhkru kogust vähendada, kuna õunakaste on ise ka suhkruga.
Muidu on aga tegemist üsna lihtsalt valmiva koogiga, millele mina lisasin vahekihiks ka veidi värskelt valmistatud hapukat tikrimarmelaadi (võid kasutada ka mingit muud hapukat moosi või selle etapi lihtsalt vahele jätta). Pealmiseks kihiks sobib hästi aga sulatatud šokolaad, kus sees kas kirsitükid või tükeldatud pähklid. Selliseid tumedaid šokolaade leiad ka valmiskujul ehk siis piisab sellest, kui meelepärase maitse või lisandiga šokolaaditahvel välja valida ja siis koos kookosõliga ära sulatada ning koogile kallata.




10-12-le
3 dl mandlipiima (võid asendada mõne muu taimse piimaga)
2 sl valge veini äädikat
300 g õunapüreed (koori ja tükelda õunad, lisa veidi vett, hauta pehmeks ning püreesta ühtlaseks)
2x50 ml hästi kanget espressot (mina eelistan Lavazza ubadest tehtud kohvi)
100 g kookosõli, sulatatuna
2 tl vanillisuhkrut
5 dl täistera speltajahu (gluteenivaba variandi korral näiteks 2 dl hirsijahu + 3 dl riisijahu)
1,5-2 dl rafineerimata roosuhkrut
2 dl kakaopulbrit (naturaalset)
2 tl söögisoodat
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
Katteks:
200 g tumedat šokolaadi, tükeldatuna
2-3 sl kookosõli
pekaanipähkleid (nt Germund valikust)
marju
Soovi korral vahekihiks hapukat moosi.
Sega omavahel mandlipiim ja veiniäädikas ja jäta paariks minutiks seisma. Lisa sulatatud kookosõli, kohv, vanillisuhkur ning õunapüree ja vahusta mass õhuliseks.
Sega omavahel jahu, suhkur, vanillisuhkur, kakaopulber, sooda ja küpsetuspulber ning sool. Sega kõik segamini ja lisa siis vedelale massile. Sega kõik ühtlaseks. Võid proovida tainast, et veenduda, kas magusus on sulle sobiv ja vajadusel siis suhkrut juurde lisada.
Kalla tainas suuremasse (ca 26-28 cm läbimõõduga) lahtikäivasse ja küpsetuspaberiga kaetud vormi. Eelnevalt määri vormi seinad kookosrasvaga. Küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures ca 30-40 minutit, kuni koogi sisse torgatud tikk jääb puhtaks. Jahuta.
Kui soovid koogile vahekihti, lõika kook keskelt horisontaalselt pooleks. Määri alumisele kihile moosi ja tõsta siis pealmine kiht uuest peale. Võid selle etapi ka vahele jätta, kuna tänu õunakastmele on kook ka iseenesest mahlane ja hapukas.
Sulata hästi vaiksel kuumusel või vesivannil kookosõli koos tükeldatud šokolaadiga. Sega ühtlaseks ja kalla siis koogile. Kaunista pekaanipähklite ja hooajaliste marjadega.

23. august 2017

Vale kirsimoos ehk tikrimoos kirsilehtedega. Sobib hästi üleküpsenud tikritele

Tikrid on ühed mõnusad marjad, mis on hapuka ja magusa maitsega annavad ka hoidistele mitmetahulise ja küllusliku maitse. Paraku on tikritega alati see häda, et marjadega kaasnevad ka tüütud kestad ning seemned, mistõttu tikrit paljud moosisõbrad siiski õigeks moosimarjaks ei pea. Kui on viitsimist veidi jännata, siis võib teha täiesti tükkideta ja seemneteta mõnusa tikrimoosi, millele on maitset lisamas kirsilehed. Kuna tikritest tuleb mahl välja pressida, siis sobivad sellise hoidiste jaoks just veidi üleküpsenud tikrid, mille kest  on läinud õhemaks. Just paras hoidis neile, kellel mõni tikripõõsas aianurgas on õnnetult täislastis veel augustikuu teises pooles kössitamas. Ka mina, kes ma väga tikreid armastan, ei suutnud siiski oma viit viljakandvat tikripõõsast tühjaks süüa. Seega sai ülejäänud tikritest tehtud see hapukas moos, mida limpsivad meeleldi ka need, kes muidu tikrimoos tema kestade pärast otsustavalt eemale lükkasid.


Selline klaar erksa happega moos sobib hästi nii juustuvaagnale särtsu andma, koogi vahele magusat tasakaalustama aga ka lihtsalt niisama pannkoogile või röstsaiale


Vale kirsimoos
2 kg küpseid tikreid
1 kg DanSukkeri moosisuhkrut
2 laimi mahl
Paar peotäit kirsilehti
Kalla tikrid potti, lisa veidi vett ja lase tikrid vaiksel kuumusel keema tõusta. Sega ja kuumuta seni, kuni tikrite kestad on purunenud. Lase veidi aega seista ja tõsta siis tikrimass osade kaupa sõelale ja suru lusikaseljaga vajutades niipalju vedelikku välja kui võimalik. Saadud mahlale lisa moosisuhkur, kirsilehed ja laimimahl. Keeda vaiksel tulel kümmekond minutit, eemalda kirsilehed ja tõsta kuum moos steriliseeritud purkidesse. Kaaneta ja säilita jahedas.

Postitus sündis koostöös DanSukkeriga.

22. august 2017

Argiõhtu toidukiirabi - kanakoivad kartuliga

Mõned päevad on kiiremad kui teised. Kui ootamatult on päev õhtusse veerenud ja siis järsku meenub, et õhtusöögiks ei ole kappi midagi jäänud, siis tasub poest kaasa haarata ports kanakintse ning Maggi küpsetuskoti ja maitseainete komplekt. Kartulit ja sibulat on tõenäoliselt kodus juba olemas ja nii saab kiirelt ja üsna vähese vaevaga valmistada igati maitsva argiõhtusse sobiva roa, mis maitseb ühtmoodi hästi nii lastele kui suurtele. Maitset ja mahlasust võib lisada veel tibakese ketšupiga, muude maitsete eest hoolitseb pakendisse peidetud maitseainete komplekt. Kartuli asemel võid küpsetuskotti peita ka muid köögivilju. Koos kanaga küpsedes on tulemuseks mõnusalt maitsestunud ahjuroog, mis elegantselt argiõhtu toiduvalmistamise mure lahendab.


4-le
700 g kanakoibi
1 pakk Maggi Idea mahlane kana meega komplekt (küpsetuskott + maitseained)
500 g kartulit, vajadusel koorituna ja tükeldatuna
1-2 sibulat, sektoritena
2 sl Maggi ketšupit
Veidi õli
Värsket tilli, hakituna
Võta küpstuskott pakendist välja. Tõsta kotti kanakoivad, kartul, sibul ja ketšup. Kalla juurde veidi õli. Lisa komplektis olev maitseainesegu, sulge kott kaasas oleva sulguriga ning raputa kotti, et maitseained ühtlaselt jaotuksid. Tee koti sisse mõned augud, et küpsemise ajal eralduv aur kotist välja pääseks. Tõsta eelkuumutatud ahju 200 kraadi juurde alumisele plaadile, nii, et küpsetuskott ei puutuks ahjuseinte ega küttelemendiga kokku. Küpseta ca 1 tund. Võta ahjust välja ja kalla koti sisse ettevaatlikult kaussi või taldrikule. Puista peale värsket hakitud tilli.



Postitus sündis koostöös Maggiga.

21. august 2017

Hästi lihtne kaerahelbesai. Savipotis küpsetatud

Värske iseküpsetatud aurav soe sai on kindlasti midagi sellist, mis jätab väheseid külmaks. Soojale saiale määritud või, mis osaliselt saia sisse sulab ja siis sinna peale puistatud soolahelbed....mmmm! Mõned hetked on nautimist väärt. Rääkimata sellest saialõhnast, mis kodus saia küpsemise ajal ja järel hõljub ning kõik pereliikmed vääramatu jõuga kööki kokku koondab.

Sellise Emile Henry savipoti sees (kaane all) valmis väga mõnusa krõbeda koore ja mahlase koheva sisuga sai



Viimaseks vahvaks avastuseks saiamaailmas on minu jaoks olnud savipotis küpsetatud kaerahelbesai. Võluvalt lihtne tegemine täiesti tavaliste ja käepäraste komponentidega. Tulemuseks on samas krõbeda kooriku ning mõnusalt õhulise ja mahlase sisuga sai, mis on suurepärase maitse ning ka väga nauditava tekstuuriga. Sobib hästi nii niisama võiga või moosiga söömiseks, aga ka võileibade tegemiseks. Eriti praegusel ajal, kui tomatid on täisküpsed. Viil juustu ja paar tomatiratast saiale ning midagi maitsvamat on võimatu ette kujutada.
Üheks nipiks, mis saia nii mõnusaks võib teha, on saia küpsetamine (ja küpsetamisele eelnev kergitamine) savipotis. Mõte savipotis saia teha tuli mul üsna ootamatult kusagilt nähtud idee peale ja nüüd olen selle võtte enda kööginippidesse jäädavalt kinnistanud. Savipott tagab selle, et sai ei küpse liialt ära ning küpsemise ajal ringleb õhk suletud savinõus, mille sees sai küpseb. Mina kasutasin saia valmistamiseks Emile Henry uut One Pot nimelist savipotti, mis algselt on ette nähtud erineva ühepajaroogade valmistamiseks. Tõenäoliselt sobib ka iga teine savist pott samalaadseks kasutuseks. Seega tasub kodu riiulil olevaid savipotte võib-olla hoopis teise pilguga vaadata ja järgmisel korral ta hoopis saiateo ette rakendada. Viimane kergitamine toimub savipotis ehk siis savipotis olev sai tuleb tõsta külma ahju ja alles siis ahi soojenema panna. Nii kerkib ahjus ja potis temperatuur järk-järgult ning sai esmalt kerkib ja siis küpseb pidevalt kasvavas temperatuuris.


Saia puhul oli mugav see, et väga intensiivset sõtkumist ta ei vaja. Mulle sobib see hästi, kuna mu ustav pärmitaina sõtkuja ehk KitchenAidi kannmikser viibib hetkel linnakodus, aga ma ise maakodus. Kuna tainas on pigem vedelapoolne, siis piisas sellest, kui segasin taina lusika abil ühtlaseks. Jahuna kasutasin speltajahu, mis on igal juhul parem valik kui tavaline nisujahu.



8-10-le
2 dl täistera kaerahelbeid
4 dl keeva vett
25 g presspärmi + veidi vett pärmi lahustamiseks
1 tl soola
2 sl tumedat siirupit või mett
ca 8 dl speltajahu
kaerahelbeid pealepuistamiseks
võid vormi määrimiseks
Sega kaerahelbed siirupi ja soolaga ning kalla siis peale keev vesi. Jahuta toatemperatuurini. Sega pärm vähese koguse käesooja veega ning kalla jahtunud kaerahelvestele. Lisa jahu ja sega kõik läbi. Kata tainakauss majapidamiskilega ning jäta tunniks-paariks kerkima. Määri savipott võiga. Sõltuvalt poti suurusest võid igaks juhuks võiga määrida ka potikaane, kui küpsedes peaks sai vastu potikaant kerkima. Kalla tainas potti, puista peale kaerahelbeid ning tõsta koos potiga külma ahju alaossa. Keera temperatuur 200 kraadi peale ja küpseta saia ca 70 minutit. Viimased kümme minutit võid saia ilma kaaneta küpsetada, Nii saad saiale kuldse kooriku.
Kalla sai potist välja ning jahuta võimalusel jahutusrestil. Naudi värskelt ja paku juurde head võid. Soovitavalt soolahelvestega 😉

18. august 2017

Vanillikreemiga marjakook

Nüüd võib küll õndsalt ohata, sest midagi, mis on ikka täiesti suve moodi, on lõpuks siiski tulnud. Saab suvekleite kanda ja paljajalu ringi joosta ilma et oleks kartust külma saada. Ja merevesi on ka täiesti ujumissoojaks saanud. Olgu küll hilja ja kergelt sügisehõnguline, aga ikkagi on rõõm sellest augustikuisest soojusest. Ja marjad on kõik oma täisküpsuses ja külluslikus magususes põõsaste otsas ahvatlemas.
Just selline vanillikreemiga marjakook sobib hästi marjaaega. Krõbeda põhjaga ja mahlase vanillikreemiga kook on suurepäraseks raamistuseks hapukasmagusatele suvemarjadele. Selles koogis sobib kasutada erinevaid marju – vaarikaid, sõstraid, tikreid, mustikaid – vastavalt sellele,  milliste marjade hooaeg hetkel on. Vanillikreemi sees saavad suvised marjad tõeliselt maitsva viimistluse.
Kui tavaliselt on augusti teiseks pooleks marjadest jäänud pildile vaid mustikad ja põldmarjad ning valmistuvad jõhvikad ja pohlad, siis sel aastal on näiteks minu maakodus viimased päevad olnud usina marjakorjamise tähe all - sõstrad, tikrid ja vaarikad on alles nüüd täisküpsuse saanud. Samas on põldmarjad ka täitsa valmis juba ja pihlakas kahtlaselt punetama hakanud. Veider aasta!



Kogus: 6-8-le
Koogipõhi:
150 g speltajahu
50 g DanSukkeri rafineerimata roosuhkrut
75 g külma võid
1 munakollane
Veidi soola
Vajadusel veidi külma vett
Täidis:
300-400 g värskeid marju (sõstraid, tikreid jm)
3 muna
1 dl DanSukkeri suhkrut
4 dl paksemat Kreeka jogurtit
1 vanillikaunast kraabitud seemned või 1 tl vanillisuhkrut
Koogipõhja valmistamiseks tõsta jahu, suhkur ja sool kaussi. Lisa tükeldatud külm või ja töötle mass ühtlaseks puruks. Lisa munakollane ja veidi külma vett ning töötle tainas ühtlaseks tainapalliks. Aseta ca 20-30-ks minutiks külmkappi. Võta tainas külmast ning laota ca 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vorm põhjale ja külgedele. Aseta tainale küpsetuspaber ja raskus (näiteks kuivatatud herned) ja küpseta ca 10 minutit. Eemalda siis raskus ja küpseta veel mõned minutid. Jahuta veidi.
Täidise valmistamiseks puhasta marjad. Sega kausis suhkur, jogurt, vanilje ja munad ühtlaseks kreemiks. Kalla segu eelküpsetatud koogipõhjale. Puista peale marjad. Küpseta 180 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni täidis on kalgendunud. Serveerides puista peale tuhksuhkrut.

Retsept sündis koostöös DanSukkeriga.

16. august 2017

Sidrunihapukas suvikõrvitsa blondie kohvi-šokolaadiglasuuriga

Hakkan ilmselgelt ennast kordama, kui taas alustan postitust sõnadega, et suvikõrvitsahooaeg kestab. Aga kestab ja jätkub, sest kui suvikõrvitsataimede lehtede alla piiluda, leiab sealt tihti täiesti üllatuslikult priskeid ja mahlaseid värskeid vilju. Seetõttu on jätkuvalt suvikõrvitsatoidud päevakorral. Salatina, praetuna, ahjus küpsetatuna, supis, kotletis, vokiroas, karaskis, saias ja koogis. Justnimelt koogi sisse panduna on suvikõrvits täiesti üllatuslikult osutunud väärtuslikuks koogi"marjaks" andes küpsetistele mahlasust ja mõnusat maitset ning tekstuuri.



Kui suvikõrvitsa kasutamine šokolaadikookides on üsna levinud - ka siit blogist leiab näiteks NEED suvikõrvitsabrowinie´d või siis SELLE suvikõrvitsa-šokolaadikoogi - siis valges küpsetises toimib suvikõrvits ka väga suurepäraselt. Seekord katsetasin üsna lihtsa koogipõhjaga, kus maitset andmas hapukas sidrun ja näpuotsaga kardemoni. Tekstuurile lisab oma panuse krõmpsuv Kreeka pähkel. Maitsevõimendus jääb suures osas kohvise-šokolaadiglasuuri kanda, mis õrnale ja hapukale koogipõhjale ilusa raamistuse joonistab.
Suvikõrvitsa puhul tuleks igaks juhuks iga isend läbi maitsta. Kui tavaliselt on noored suvikõrvitsad pigem leebe ja maheda maitsega, siis olen paar korda sattunud ka üsna tugevalt mõru isendi peale ja kui on plaani seda kooki koos lastega süüa, siis kipuvad lapsed just sageli üsna tundlikud mõru maitse suhtes olevat. Mõru maitse vastu aitab see, kui vili lihtsalt ära koorida.


100 g võid, sulatatuna
1-1,5 dl pruuni suhkrut (minul kulus 1 dl)
1 muna
1 tl vanillisuhkrut
näpuotsaga kardemoni
300 g riivitud suvikõrvitsat, kuivemaks nõrutatuna
3 dl speltajahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
sidrunimahla ja sirdunikoort
näpuotsaga soola
hakitud Kreeka pähkleid (nt Germund valikust)
Kate:
100 g tumedat šokolaadi (hästi sobib ka pähklitükkidega šokolaad), hakituna
40 ml kanget espressot (mina eelistan Lavazza ubadest tehtud kohvi)
soovi korral 1-2 sl Vana Tallinna likööri
2-3 sl 35%-list koort

Riivi suvikõrvits ja sega näpuotsatäie soolaga. Jäta veidikeseks seisma ja pigista siis kas käte vahel või lusikaga sõelale surudes viljadest liigne vedelik välja. Tõsta kõrvale.
Sega sulatatud või suhkruga. Lisa muna, vanillisuhkur ja kardemon. Sega läbi ja lisa siis nõrutatud suvikõrvits koos sidrunimahla ja riivitud sidrunikoorega. Sega omavahel kuivained ning lisa siis need suvikõrvitsa-või-muna segule. Lisa tükeldatud Kreeka pähklid ning sega kõik ühtlaseks. Kui tainas tundub liiga vedel, suurenda veidi jahukogust (suvikõrvitsad võivad erineva veesisaldusega olla). Kalla küpsetuspaberiga vooderdatud ja/või võitatud vormi. Minul oli 15x20 cm mõõduga kandiline vorm, aga sobib ka ümar ca 24 cm läbimõõduga vorm. Küpseta 180 kraadi juures ca 25-30 minutit. Küpsust kontrolli puidust tikuga, mis peab jääma koogi keskosasse torgatuna puhtaks. Tõsta ahjust välja ja võimalusel jahuta jahutusrestil.
Katte jaoks sulata hästi vaiksel kuumusel hakitud šokolaad, espresso, koor ja soovi korral ka liköör kõik koos ühtlaseks glasuuriks. Kalla jahtunud koogile ja lase külmas taheneda. Serveerides paku kindlasti juurde head kohvi ja soovi korral võid koogile lisada meelepäraseid hooajalisi marju.

Postitus sündis koostöös KAFO-ga

14. august 2017

Kaks lihtsat ahupeedi külmsuppi. Lisaks veel väike vutimunade keetmise spikker

Parem hilja kui üldse mitte, tuleb sel aastal nentida, kui augustikuu keskpaigas on midagi sellist saabunud, mida annab juba suveks nimetada. Mis siis, et päevad on juba lühemad, valgus kollasem ja varjud pikemad kui kesksuvisel ajal. Sellise suvise ilma jätkumist lubab igal juhul ka järgmisteks päevadeks ja see on paras aeg kõik suvised kohustuslikud rituaalid, mille hulka kuulub ka külmsuppide söömine, plaani võtta ja ära teha.

See on selge leemega peedi-külmsupp, kus leeme maitsestajaks on värske soolakurgi vedelik

Keefiriga peedisupp on tuntud ka kui holodnik. Mõnes mõttes on see vedel peedisalat, kuhu igaüks võib oma maitse järgi erinevaid komponente lisada. Mädarõigas on minu supi puhul kohustuslikuks maitselisandiks saanud.
Minu lemmikuteks külmsuppideks on saanud ja jäänud peediga tehtud külmsupid. Esmalt muidugi see värv! Kui söömisest ka esteetiline nauding teha, siis on needsamad supid täiesti omal kohal. Eriline kihk külma peedisupi järele tabab mind siis, kui valmis saavad esimesed peedid. Noored, magusad, mahlased ja kõige hõrguma võimaliku maitsega. Ei enne ega pärast suve ei maitse peedid enam nii hästi. Loomulikult tuleb paar peeti varuks võtta, need lihtsalt ära koorida ja siis toorelt ära krõmpsutada. Kui see kohustuslik osa on tehtud, tuleks noored peedid mullast puhtaks pesta, fooliumi sisse keerata ja siis 180-200 kraadi juures ahjus ca 45-60 minuti jooksul lihtsalt valmis küpsetada. Peedi valmidust kontrolli samamoodi nagu keedetud kartulil ehk siis torka lihtsalt nuga sisse ja kui see kergelt läbi peedi ihu libiseb, siis ongi ahjupeet valmis. Jahuta peedid maha ja nüüd tuleb supitegemise juurde asuda.

Külm peedisupp keefiriga ehk holodnik
Holodnik on Vene köögist pärit lihtne suvine külmsupp, kus põhikomponentideks on peet, värske kurk ja keefir või pett. Minu jaoks on kohustuslikuks komponendiks saanud ja jäänud ka mädarõigas, mida võib siis nii värskena sisse riivida või ka purgist juurde sättida. Maitsev jääb mõlemal juhul. Kes soovib tummisemat tulemust, võib supi sisse veel näiteks praeliha, heeringat, suitsukala või muud meelepärast lisada. Ka köögivilju võib oma eelistuste järgi supi sisse lisada. Suve alguses redist, kes sibulasõber, see hakitud sibulat ja kes armastab koriandrit, maitsestab supi hoopis selle ürdiga.


Kogus: 4-le
3-4 ahjupeeti, hakituna
3-4 värsket kurki, hakituna
paar kartulit (soovi korral), hakituna
1 sibul, hakituna
5 dl külma puljongit või vett
5 dl keefirit või petti
ohtralt värsket hakitud rohelist sibulat, tilli vm ürte
soola ja pipart
veidi suhkrut
mädarõigast (kas värsket riivituna või purgist)
Serveerimiseks keedetud vutimunasid* või kanamunasid, tükeldatuna
Haki peedid, kurk ja kartulid. Sega omavahel keefir või pett ja puljong või vesi. Kalla sinna sisse hakitud peedid, sibul, kartulid ja kurk. Sega läbi ja maitsesta soola, suhkru, veiniäädika, mädarõika ja hakitud ürtidega. Serveerides puista peale hakitud ürte ja säti supile keedetud vuti- või kanamune. 

Klaari leemega külm peedisupp vähesoolaste kurkidega
Selle supi eripäraks on klaar leem. Algne idee on pärit raamatust "Mamuška", kus külmsupi jaoks vajalik peet pandi paar päeva varem soolvette hapnema ja siis kasutati ära nii kergelt hapnenud peet kui ka peedi hapnemise vedelik. Selle retsepti jälgimisega on mul tihti tekkinud see mure, et kui supiisu peale tuleb, siis pole parasjagu hapnenud peeti käepärast ja mitu päeva oodata ka ei viitsi. Reeglina on suvel käepärast aga värsked soolakurgid, mis sobivad sinna supi sisse suurepäraselt. Lisaks saab kurkide soolamise vedelikku külma supi vedeliku maitsestamiseks ära kasutada. Soolakurgi vedelikus on olemas korralik maitsebukett - tillivarred, mustsõstralehed, mädarõikalehed jt maitsetaimed annavad ka kurgi soolveele mõnusa maitse, millega saab supi parajaks timmida. 


Kogus: 4-le
3-4 ahjupeeti
3-4 vähesoolast kurki (2-3 päeva hapnenud)
2 keedetud kartulit
8 dl jahutatud puljongit (sobib nii köögiviljapuljong kui ka kana- või muu puljong)
1-2 dl soolakurgi vedelikku
suur peotäis rohelist sibulat, hakituna
suur peotäis tilli, hakituna
sooja ja pipart
suhkrut
veiniäädikat
Serveerimiseks keedetud vutimune* või keedetud kanamune, koorituna ja poolitatuna/tükeldatuna
Haki peet, kartul ja kurk. Sega puljong soolakurgi vedelikuga ja tõsta sinna sisse köögiviljad.
Maitsesta supivedelik soola, suhkru, äädika ja värsket jahvatatud musta pipraga.


* Vutimunade keetmisega olin ise pikalt hädas. Mulle meeldib kohutavalt, kui munakollane on selline poolvedel ja kindlasti mitte täiesti kõvaks keenud. Vutimunadega sain vahel tulemuseks kas siis osaliselt vedela munavalgega või täiesti kõvaks keenud munad. Nüüd olen välja töötanud kuldvalemi, mille abil tulevad just paraja munakollasega vutimunad. Valem siis järgmine: aja vesi keema, tõsta vutimunad keevasse vette, alanda kuumust ja keeda täpselt 2 minutit ja 40 sekundit. Mina kasutan selleks telefonil olevat taimerit ja käivitan selle siis kui olen munad vette libistanud. Kui aeg täis, siis nagu ikka munade puhul, külma vette. Tulemuseks on just sellise munakollaega vutimunad, nagu pildil näha. Mina olen igal juhul rahul 😊

13. august 2017

Suvikõrvitsa salat parmesanilaastudega

Suvikõrvitsahooaeg on täies hoos ja mõnusalt mahlased otse peenralt korjatud suvikõrvitsad on hetkel pea kohustuslik komponent igal söögikorral. See lihtne kergelt sidrunihapuka kastmega suvikõrvitsasalat on olnud minu lemmikuks juba aastaid. Salatit sobib teha just siis, kui suvikõrvitsad on väikesed ja õrna ihuga. Talvisest viljadest sedavõrd hõrku salatit paraku ei saa. Seepärast tasuks just praegu nautida neid suviseid õrnu ja mahlast pakatavaid vilju niipalju kui vähegi võimalik. Vähemalt meie oleme küll jätkuvalt suvikõrvitsalainel ja hetkel ei kavatse kurssi muuta 😉




2 keskmise suurusega noort suvikõrvitsat (ca 300-400 g kokku, võimalusel nii rohelist kui kollast)
2 sl sidrunimahla
3-4 sl oliiviõli
peotäis kõrvitsaseemneid, röstituna
50 g parmesani juustu. õhukeste laastudena
värskeid mündilehti, basiilikut ja suvikõrvitsaõisi, hakituna
soolahelbeid
värskelt jahvatatud musta pipart
Soovi korral tšillipipart, peeneks hakituna
Sega väikeses kausis sidrunimahl, oliiviõli, sool, pipar ja soovi korral ka hakitud tšillipipar ühtlaseks kastmeks.
Tõmba suvikõrvitsast kartulikoorimisnoaga õhukesed ribad. Puista peale veidi soola ja jäta umbes kümneks minutiks seisma. Kuivata siis eraldunud mahl köögipaberi abil. Aseta suvikõrvitsaribad kaussi, lisa lisa röstitud kõrvitsaseemned, väiksemaks rebitud münt, basiilik ja suvikõrvitsaõied. Kalla peale salatikaste ja sega läbi. Tõsta serveerimistaldrikule ning puista peale õhukesi parmesanilaaste.
Serveeri kas iseseisva kerge roana või tugevama toidu juurde kõrvalroana.


Sellisele salatile võid ise juurde sättida meelepäraseid lisandeid. Kui soovid veidi toitvamat salatit, lisa näiteks õhukesi prosciutto-ribasid, paremesani võid asendada vürtsikama pecorino juustuga, päevalilleseemnete asemel võid kasutada aga näiteks röstitud pähkleid (piiniaseemned sobivad siia kooslusesse väga hästi).

10. august 2017

Lihtne kohvimaitseline karamellijäätis

Ometi kord on käes selline suvi, mis annab igati legaalse põhjuse ja põhjenduse jäätist süüa. Loomulikult on kõige-kõige maitsvam isetehtud jäätis ja meie ühe suureks lemmikuks on saanud kohvimaitseline karamellijäätis. Teen juba mitmendat portsu. Hästi mõnus maitsete kooslus, kus mõrkjas kohvimaitse ja külluslikult magus karamell koos ilusa duo moodustavad. Muus osas on aga tegemist hästi lihtsa valmistuskäiguga neljast komponendist koosneva jäätisega ja soovi korral võib Vana Tallinna ka välja jätta (kui on näiteks plaanis lastele seda jäätist pakkuda). Jäätisemasinat see ka ei vaja. Ainukesteks töövahenditeks on mikser, vahustamiskauss ja külmutamiseks vajalik karp.





Karamelli-kohvi jäätis
8 dl 35%-list koort
2x300 g pakk karamellist kondenspiima
2x35 ml hästi kanget espressokohvi (mina eelistan Lavazza ubadest valmistatud kohvi)
2 sl Vana Tallinna likööri
Vahusta koor koos kondenspiimaga õhuliseks ja pehmeks vahuks. Väldi ülevahustamist. Lisa espressokohv ja liköör ning sega läbi.
Kalla plastist karpi või muusse sobivasse nõusse ja aseta sügavkülma. Külmunud jäätis tõsta ca 15 minutit enne serveerimist toatemperatuurile ja tõmba kuuma vette kastetud jäätiselusikaga jäätisest pallid. Paku kohvi juurde või kasuta jäätist koore või piima asemel kuuma kohviga.


Sellist jäätis sobib pakkuda kohvikõrvaseks, maiasmokad võivad aga seda hoopis kohvikoore asemel kasutada ja heale kangele kohvile õhe pallikese peale sättida.

Postitus sündis koostöös KAFO-ga.